Naurotead tulevikus: kaart, mida me ainult alustame joonistama Me elame ajast, milles teadusliku ajalehe uurimine ei ole enam ainult kabineti teoreetikute ülesanne. Nauroteadus on jõudnud kliinikasse, haridusse, äri, kunstile ja isegi meie üldist elu. Me kandime õlgas juurde seadmisi, mis mõõtavad meie biorütmid, me õpime kontsentreeruda, me ravime depressiooni vürtsimise abil. Kuid see on ainult algus. Nauroteaduse tulevik ei ole vaid uued ravimid või diagnoosimise meetodid. See on põhjalikult uus mõistmine sellest, mida tähendab olla inimene. Millised piiramatud avanevad meile? Ja millised haasteid peame ületama, et need piiramatud ei muutu illusiooniks? Tomograafidest neuronilühenditeeni: suundlik kanal Üksi kõige rahvusvahelisemaid tuleviku valdkondi on kujutatud vürts-keskused (BCI). juba tänaseks on olemas süsteeme, mis võimaldavad paralyüüritud inimestel hallata robotaasest käsi või trükkida teksti ajatunnega. Kuid see on vaid prototüübid. Tulevikus saame ühenduda digitaalsetega võrkadega otse, ilma klaviatuurideta ja ekranideta. See ei ole fantaasia — esimesed komertsialised neuronilühendid on juba läbimuudetud kliinilisi uuringuid. Need võivad abita raskete liikumisraskustega inimestel, ja seejärel, võib-olla, saavad need olema saadaval ka tervetel inimestel, kes soovivad laiendada oma kognitiivseid võimalusi. Kuid siin ilmneb etiline küsimus: kellele pääseb ligi need tehnoloogiad? Loob muu jooksul uue liigi võrdlevust – neuron-élite, kes oleksid «kiirema mõtlemisega»? Samuti arendavad teadlased inertsiveid vürtsimise meetodeid, mis võivad parandada mälu, tähelepanu ja isegi kreativsust. See ei ole pillid, vaid turvalised elektrilised ja magnetilised impulsid. Võib-olla saame kümne aasta pärast «pöökima» oma ajale, nagu me tänapäeval pöökima lihasid treeniruudus. See kuulub imelikult, kuid see sisaldab ohtuid: me saame alustama sekkuma ajalehe loomulike mehhanismide tööle, ei oleme veel täielikult arutanud pikaajalisi tagajärgi. Neuroplastilisus: nõusolek ... Read more